Vana Sepa Hansu poja Hansu poeg Klaus abiellus 1716. aastal Keisari Mihkli õe Triinuga. Nende tütar Triinu abiellus Knuti Toomaga Kostirannast. Tooma ja Triinu tütar Anu abiellus Sepa Hansuga! See oli vana Sepa Hansu poja Klausi poja Hansu poeg Hans. Huhhh! Ehk siis tegu oli sugulusabieluga – Anu vanavanaisa ja Hansu vanaisa olid vennad. Sellest abielust sündis tütar Ann, kes abiellus Hans Leppikuga, Urge Hansu Jaagu pojaga. Nende tütar Liisu abiellus Kostirannast pärit Juhan Matsomiga (muuhulgas ja Prangli saare Knuti järeltulija). Juhan Matsomi emapoolseks vanavanaisaks oli samuti Sepa Hans – vana Sepa Hansu poja Klausi poeg. Selle Hansu tütar Triinu abiellus Koljo Jaaniga ning Jaani ja Triinu tütar Mari oli Juhani ema. Juhani ja Liisu tütar Anna Maria sattus aga esiisade saarele tagasi, kui abiellus Toomas Vilibergiga – põlise pranglimehe Miku Hansu järeltulijaga. Anna Mariast ja Toomast said minu vanaema ema Leena Vilibergi vanemad.

Vana Sepa Hansu poeg Klaus andis saarele veel teisegi järeltulija (ja temaläbi juba terve hulga): Klausi poja Jüri tütar Tiiu abiellus Tühhipä Hansuga ning neil oli kokku 11 last. Neist üheteistkümnest lapsestneli on ka minu esivanemate nimistus:

Tüübe Madis, kelle poeg esimesest abielust Hindrik Tüüpärk oli minu vanaisa Johannes Pendise vanaema Liisu isa ning poeg teisest abielust Jaan Linholm oli vanaisa ema Leena Sumpärki vanaisa.

Joosti Jüri, kelle poeg Jaan abiellus Toomas Lillebergi õe Mariga ning kelle ühest tütrest Leenust sai minu vanaisa isapoolne vanavanaema, teisest tütrest Anust aga vanaema vanaisa Toomas Vilibergi ema Anu.

Siimu Jaan, kes abiellus Poonti Mihkli onu – Koltsi Miku Madise – tütre Tiiuga ning nende tütar Triinu abiellus oma onupoja Jaan Linholmiga (Tüübe Madise pojaga).

Liisu, kes abiellus Tabani Jaaniga – nende pojatütar Tiiu abiellus Hindrek Tüüpärkiga, kes oli talle vanaema vennapoeg ning nende tütar Mari abiellus Mihkel Vilibergiga, kes oli Toomas Vilibergi vanaisa.

Ehk siis sellist sugulasabielude pundart naljalt vist mujalt kui väikesaartelt ei leiagi.

Palju segadust põhjustavad pidevalt korduvad nimed, mis viivad valejälgedele. Nõnda on minulgi ühtteist korrigeerida.

Wabbat. Toomas, keda Wabbat. Tooma Madise järgi esiisaks pidasin, osutus eksituseks. Imestasin juba toona, et üle 70-aastasel mehel veel mitu last sündis. Otsisin tema uut abielu mööda meetrikaid, kuid mida polnud, seda polnud. Ega saanudki olla. Sest Wabbat. Tooma Madis oli selleks ajaks juba surnud. Tema tallu asus elama hoopis uus Madis – Miku Hansu Jaani poeg, kes abiellus küll Miku Hansu Madisena, kuid lapsi hakkas saama Wabbat. Tooma Madisena.

Teine korrektiiv tuleb teha Poonti Jaani asjus. Kuigi tema jääb esivanemate ridadesse edasi oma tütre Kadri tõttu. Küll aga tuleb esivanemate nimekirjast maha võtta Jaani poeg Toomas. Selle Toomaga olin ma kaua aega hämmingus: kuigi meetrikas leidus märge Poonti Jaani poja Tooma ja Anu laulatuse kohta, ei leidunud kuskil ainsatki märki sellest, millal sündis tema poeg Poonti Mihkel (vähe sellest- mitte ainsatki selle pere last polnud Prangli saarel ristitud). Ometi oli Poonti Mihkel Tooma poeg täiesti olemas. Veel kummalisemaks läks asi siis, kui Toomas kirikuraamatu järgi juba surnud oli, end sellele vaatamata käis ristsetel vaderiks Poonti Toomas või tema naine Anu. Kuidas sai surnud mees vaderiks käia? Ja siis korraga selgus tõsiasi, et Anu oli abiellunud uuesti ja ka tema teise mehe nimeks oli Toomas. Kuna see Toomas kolis Anu juurde elama, saigi temast uus Poonti Toomas, keda vaderiks kutsuda. Ent see ei lahendanud Mihkli sünni mõistatust. Ei suutnud ma leida Mihkli sünniaega ega märget tema abiellumise kohta, küll aga oli tal terve hulk järglasi. Ma ei saanud enne otsa ega aru kätte, kuni hakkasin kõikide 1714-1800 aastal sündinud, abiellunud ja surnud inimeste daatumeid ja nimesid kõrvutama. Kuni mul avastusest suu ammuli jäi: Poonti Jaani pojal Toomal ei olnudki miskipärast järglasi. Peale tema naise Anu teisegi mehe surma tuli tallu nooreks peremeheks Mihkel, kelle isaks oli hoopis Keisari Toomas!

Keisari inimeste kohta on päris palju teada: Tooma vanaisa Mart ja vanaema Els olid koos teiste pranglilastega sõja ja katku eest mandrile pakku läinud ning ei tulnudki enam saarele tagasi. Mart oli surnud juba enne 1714. aastat, Els suri Ihasalu neemel. Tooma isa Keisari Mihkel oma naise Elsuga tuli saarele tagasi ning nende noorim poeg Toomas sündis 1729. aastal. Imelikul kombel ei leia Tooma sünnikannet mitte Jõelähtme koguduse meetrikast, vaid hoopis Tallinna Pühavaimu kogudusest. Seal on Keisari Mihkli nimeks kirjutatud Michel Martenson Kayser. Selline sissekanne tekitas minus küsimuse, kas Mihklil oli tollal tõesti perekonnanimeks Kayser ja sellest sai talu oma nime või oli talunimi sel moel Mihklile juurde kirjutatud. Et enamasti kirjutati talunimi eesnime ette (Kasti Jaan, Sibbi Tõnu jne), Mihkli puhul on see aga kirjutatud viimase nimena, jääb mulje küll, et see oli kasutusel perekonnanimena. Siiski ei jätku see nimi Mihkli järeltulijate küljes. Kas oli see viide, et Mihkel pärines vabast mehest (Pranglil olla ju kunagi elanud vabad inimesed), kuid mingil põhjusel tema järeltulijad enam vabad mehed polnud – ei tea. Ent mõisaga pidi selle pere inimestel hea läbisaamine olema, sest kokku on 18. sajandil mainitud nelja Prangli saare kubjast: Poonti Jaani, tema poega Poonti Toomast, Ott Wellini ja viimasena Keisari Toomast, kes oli kupjaks oma elu lõpuni.

Toomas näis tegus mees, kuid abieluõnne talle antud ei olnud. Meheikka jõudnult võttis Toomas Leppneemest naiseks Mari, Koltsi Miku ja Anu tütre. Nende poeg Mihkel oli vaevu pooleaastane, kui Mari õnnetult hukka sai ühe 12-aastase poisikese käe läbi, kes isa jahipüssi kätte saanult teda kogemata surmavalt haavas. Toomas võttis üsna pea uue naise, end sedagi perenaist ei jätkunud Keisarile kauaks – ka see naine suri varsti. Ent vähemalt oli ta jõudnud mitu last ilmale tuua. Kolmanda naisega ei läinud Toomal sugugi õnnelikumalt: 1765-66. aastal möllanud taud viis hauda kõigepealt uue naisega saadud väikesed lapsed ja lõpuks naise endagi. Toomal ei jäänud muud üle, kui neljas naine võtta. See naine elas Tooma üle ning abiellus peale Tooma surma uuesti Praaga tallu. Mis aastal Toomas suri, seda ei teagi, sest märge tema surma kohta on sisse kantud mitme aastase hilinemisega. Oma elu jooksul oli ta nelja naisega saanud kokku 16 last, kuid täiskasvanuks said neist vaid paar-kolm.

Toomase ja Mari poeg Mihkel võttis Tabanilt naiseks Leenu ning kolis Poontile elama. Kirikuraamatuist leiab mitmel korral märkmeid, et Mihkel oli “laulomees” – mees, kes puuduvat kirikuõpetajat asendas (tegelik hingekarjane käis mandrilt saarele kaks korda aastas), seega oli “laulomehe” ülesandeks matta, ristida, vajadusel ka laulatada ning igal pühapäeval evangeeliumi lugeda, laulu juhatada ja sinna juurde “orilat” mängida. Kui Mihkel 1798. aastal suri, võttis tema ülesanded enda kanda tema vanim poeg Toomas, kellele 1834. aastal perekonnanimeks sai Lilleberg. Huvitaval kombel on Mihkli pojad saanud endile erinevad perekonnanimed: Toomas oli Lilleberg, Jaan (Kopli talu väimeespoeg) Lillewors ning Mihkel, kes Madikse tallu abiellus, Preiholm.

Toomas Lilleberg – Mihkli vanim poeg – abiellus Joosti Jüri tütre Anuga, kuid nende abielu kestis vaid mõne aasta. Anu suri. Järglasi temast ei jäänud. Toomas abiellus uuesti. Tema teiseks naiseks sai Mari, kelle päritolu otsisin ma kaua, kuni täiesti juhuslikult abielukandele sattusin. Üldse mitte Jõelähtme koguduse meetrikas. Olin Kuusalu meetrikas emapoolsete esivanemate otsingul, kui korraga jäi mulle silma paar: Poti Tomas Pranglisarest, Mari, Rohhose Jüri tütar. Et Prangli saarel ühtegi Poti Toomast ei olnud, minu esiisa Poonti Toomas aga küll ning tema naise nimeks oli tõesti Mari, oli enam kui tõenäoline, et olin komistanud pimesi selle otsa, mida kaua otsinud olin. Tuli minna Rohhose Jüri otsinguile, et äsjaleitud esiemast natuke rohkemat teada saada. Näib, et Kuusalu kirikhärra jäi täpsuse poolest Jõelähtme õpetajale kõvasti alla – ma ei suutnud leida ainsatki Rohhose Jüri. Küll aga olid leerilaste nimekirjas Tõnu ja Mari, Rohhose Jaani lapsed. Ning kuigi ma hekseldasin läbi üle kahekümne Mari, kelle isanimeks oli Jüri, ei leidnud ma ainsatki sissekannet, mis klappida oleks võinud. Ainus loogiline järeldus sai olla: kirikuõpetaja oli Mari isanimega eksinud ja Jaani Jüriks kirjutanud. Sest muidu oleks leerilaste hulgas figureerinud ka MAri, Rohhose Jüri tütar. Hingekirju ja personaalraamatuid sirvides sai selgeks, kes oli see Jaan Rohusi saarelt, kelle tütrega Toomas Lilleberg abiellus – Rammu saare priimehe Jaak Lamboti poeg. Seda kinnitasid hilisemad sissekanded Mari venna Tõnu juures: Tõnu Lambot, Jaani poeg “wannast prim.” ehk vanast ajast priimees. Nõnda siis selgus, et Soomest Sipoo saarestikust Eesti randa elama sattunud Jaak Lambot on mulle esivanemaks nii isa kui ka ema poolt.

Toomas Lillebergi poeg Mihkel Lilleberg abiellus Anniga Joosti talust. Ning siin saame me kokku taas Ott Welliniga – Anni isa Joosti Toomas oli Ott Wellini poja Hansu poeg. Mihkli abiellumise kohta teadsid vanad inimesed rääkida, et kui ta abiellus, oli ta nii šikk peig olnud, et terve saar ahhetas – juuksed lühikeseks lõigatud ja ülepea silutud (tollal kandsid ka mehed veel pikki juukseid) lips kaelas. Ka see Mihkel oli “laulomees”.

Mihkli noorim poeg Johannes võttis naiseks Johanna Parkströmi ning nad panid ka oma pojale nimeks Johannes. Johannes juunior abiellus Leena Vilibergiga ning nende vanim tütar ongi minu vanaema Helene Lilleberg. Helene abiellus Johannes Pendisega. Ta oli naine, kelle ümber kõik mehed olid Johannesed – isa, vanaisa, vend, abikaasa… Ainult ühtegi Johannese-nimelist poega tal ei olnud. Selline oli siis Poonti talu elanike lugu. Praegu on see talu saarel tühi…

Talvel tehti mulle ettepanek osa võtta ühest suuremast projektist: tuua esiettekandele tunnustatud eesti helilooja suurteos. Kuna mul oli tegemisi väga palju, kõhklesin, kas suudan sellele pühenduda. Kui miskit teha, siis teha seda hästi, ülejala ei taha ma midagi teha. Saime kokku, täpsustasime, mida minult nõustumise korral oodatakse, sain partituuri, et üle vaadata, kui töömahukas see teos on ning selle põhjal otsustada, kas võtta see töö ette või mitte.

Esmamulje oli, et teose tekst oli kohati naljakas ja võõristust tekitav ning seetõttu mitte eriti inspireeriv, kuid muusika oli ilus. Vaagisin ettepanekut oma nädal aega kuni viimaks otsustasin. Ja otsustajaks sai süda, mitte mõistus. Ma polnud hulk aega Koorijuhiga midagi koos teha saanud, kuid kunagi tajusin teda väga armsa ja lähedase inimesena (ja kuigi elu oli meid teineteisest kaugemale viinud, tajusin teda armsa ja olulisena endiselt). Võimalus üks tore asi koos teha oli ahvatlev ja rõõmupakkuv.

Nõnda siis lõime käed, et mina otsin maikuuks saateansamblisse mängijad ja alustame juunis ühisproovidega. Hoiatasin kohe, et enne 25. maid ei saa ma selle asjaga põhjalikult tegeleda, sest enda asjad on primaarsed, aga peale 25. maid lõpevad need ära ja siis annan minna.

Vaadanud üle, mis raskusastmes ansamblipartiid on, märkasin, et rütmipillid on lastele jõukohased, seega ei oleks vaja tamburiini või triangli mängimiseks täiskasvanud löökpillimängijaid palgata. Kui Koorijuhile seda mainisin, arvas ta, et kui minu õpilased löökpille mängima tulevad, võiksid nad juba kaasa ka laulda, saakski suurema koori. Küsitlesin oma õpilasi – kes oleksid valmis sellest projektist osa võtma. Huvilisi tekkis piisavalt, et nende vahel rütmipillid ära jagada. Džembemängijaks kutsusin siiski oma poja, sest kuigi seal ei olnud eriti keerulised rütmid, eeldas see natuke enamaid oskusi, peamiselt jälgimisoskust ja häid kiireid käsi.

Asusin kohe orkestrante otsima. Probleeme tekkis tšello ja kontrabassiga. Ma ei tundnud ühtegi tšellomängijat ega leidnud ainsatki kontrabassimängijat, kes suvel vaba oleks. Tšellomängija otsinguil tuli Koorijuht mulle appi, otsides üles oma poja tuttava tudengi, kes oli valmis kampa lööma. Kontrabassimängijaga aga sain terve rea halle juukseid pähe. Helistasin neid läbi vist kümneid. Mõned kontaktid leidsin netist, mõned sain neilt, kellele helistasin või meilisin, kuid kes suvel vabad ei olnud. Viimaks, kui ma juba lootust kaotama hakkasin, tuli ühelt noorelt mängijalt siiski nõusolev vastus. See mure oli lõpuks ometi murtud.

Probleeme tekkis ka mängijate partiidega. Koorijuht oli andnud mulle terve noodipataka partituurist paljundatud partiisid, mis tuli ribastada ja kleepida, et neist igale mängijale korralikult jälgitavad partiid teha. Kuna see oli üsna töömahukas, lükkasin seda tegemist edasi sinna, kus mul süvenemiseks aega tekib. Ent kui kitarrimängijale partiisid ära viima läksin, pidin paratamatult selle pataka noote läbi sirvima, et tema jaoks õiged partiid leida. Asjade käigus avastasin, et partiid on väga arusaamatud – välja olid lõigatud vajalikud pausikohad, osade numbreid oli puudu ja taktide arv ei klappinud, seega tuli mul puhtad partiid uuesti partituurist välja kirjutada. Otsustasin teha seda Sibeliust kasutades. Poeg oli mulle hiljaaegu Sibeliuse värskema versiooni muretsenud, seega oli mul hea võimalus tekitada trükitud noodid. Selle tööga hakkasin kohe pihta. Istusin mitmeid õhtuid arvuti taga sisestades noote. Üsna kahju oli, et teine inimene on teinud nii suure töö kogu seda partiide hunnikut lõikudes ja paljundades, kuid midagi polnud parata. Kui ma tahtsin, et mu töö ansambliga sujuks tõrgeteta, tuli kogu see töö mul ümber teha. Võimalik, et Koorijuht ei olnud orkestritöö spetsiifikaga lihtsalt piisavalt kursis, et teada, kui oluline on iga mängija jaoks õige arv pause tema partiis nähtaval hoida.

Mais leidis Koorijuht, et nüüd on aeg üks laululaager teha. Olin ka enda õpilastele juba ühtteist õpetada jõudnud ja ühine laager tundus mulle väärt mõttena.

Ent sealt alates hakkas juhtuma igasuguseid asju.

Enne laagrit oli Koorijuht palunud mul teatada kõigile mängijatele, et nad saadaksid talle võimalikult kiiresti oma CV-d. Saatsin teate välja samal päeval.

Laagrikorralduse käigus saatsin Koorijuhile ka kõikide oma projektis osalevate õpilaste vanemate meiliaadressid, et Koorijuht saaks laagriinfot ka neile edastada. Kuna laagriaeg ei olnud just parim (kuid paremat ei olnud kuskilt võtta ka), siis teadsin, et kõik minu õpilased ei osale. Kaks last olid kuskil teises Eestimaa otsas spordivõistlustel ja ühe lapse ema teatas, et neil on ammuplaneeritud pereüritus, seega tema laps ei saa laagrist osa võtta. Otsustasin, et viie lapse pärast ei ole mõtet bussi tellida, sest laagripaik on lähedal – paar peatusevahet rongiga sõita ei ole mingi probleem. Aga selgus, et oli küll probleem! Mitte minu, vaid Koorijuhi jaoks. Kui tuli esimene infokiri vanematele, sain lugeda lõpulõiku, kus ta kirjutas, et tal on kohe kurb meel, et minu õpilased peavad oma kimpsude-kompsudega tulema rongiga, kuigi ta pakkus mulle, et võib bussi projektirahadest kinni maksta, aga et mina olevatki selline siiralt kunstiinimene… Vihastusin sellisest sekkumisest. Mis õigusega paneb ta minu otsuse küsimärgi alla ja kritiseerib seda minu õpilaste vanematele, andes justkui mõista, et minult kui „siiralt kunstiinimeselt“ ongi üleliigne oodata mingeid mõistlikke otsuseid organiseerimisküsimustes. Mina ei käi tema lauljatele ega nende vanematele tema tegevust kritiseerimas! Kui paar lapsevanemat sellest minuga juttu tegid, küsides, miks ma transpordiprobleemidest nendega rääkinud ei ole, oskasin vastata vaid, et minul ei ole probleeme, sest minu arust ei ole kaks peatust rongiga ja viis minutit jaamast jala laste jaoks ületamatu probleem – ega nad rinnalapsed ole, kes kõndida ei jaksa. Ja kui mõne väiksema kompsud peaksid tõesti nii suured ja rasked olema, küll ma siis mõne kompsu enda kanda võtan. Õnneks olid vanemad minuga ühel nõul.

Laagrisse sõidu päeval selgus, et kaks last ei jõua õigeks ajaks klassiekskursioonilt tagasi, kuid vanemad lubasid nad autoga järele tuua – laagripaik asus ju vaid 10-15 km kaugusel. Minul läks olukord seeläbi muidugi veelgi lihtsamaks – kolm last rongiga kohale toimetada, kümme krooni pilet. Mõtlesin, kui palju bussi tellimine maksma oleks läinud. See oleks olnud täiesti mõttetu kulu, ütles iseendale üks „siiralt kunstiinimene“.

Oma õpilastega partiisid õppima asudes olin tekitanud iseenda jaoks klaviiri, sest samal ajal partituuri jälgides ei jõua lastele piisavalt tähelepanu pöörata. Olin selle peale kulutanud päris mitme nädala õhtud, kuid ega ma klaviiriga rahul ei olnud. Minu enda jaoks käis ta orientiiriks küll, kuid kui keegi kolmas neist mängima peaks hakkama, kiruks ta klaviirikirjutajat ilmselt maapõhja. Samas ei olnud mul kuskilt aega võtta, et klaviir käepärasemaks kohendada, aga ega selleks erilist tarvidust polnudki, sest kes teine seda  ikka kasutama peaks. Kui Koorijuht klaviire nägi, leidis ta, et ma võiksin temale ka klaviiri paljundada. Ma ei saanud ta soovi täita – ma ei anna poolikut tööd välja, sest siis läheks see ringlema.

Töötasime kahes ruumis, Koorijuht enda koori lauljatega, mina ülejäänutega (peale minu õpilaste oli nooremaid lapsi leitud ka algklassidest, et tekiks nö. Laiendatud lastekoor). Lapsed olid vahvad ja töö sujus kenasti. Kuni me kaks rühma kokku panime ja Koorijuht ise nendega jätkas, mina oma klaviiriga klaveri taga. Alles selles etapis selgus minu jaoks jahmatav tõsiasi, et ma polnud tervikteost näinudki. Minu käes olev partituur sisaldas ainult lastekoori ja saateansambli partiisid, seega mul polnud aimugi, et kuskil on mingid jupid vahel, mida laulab segakoor koos oreliga. See avastus ajas mu korraks täiesti endast välja, sest see tähendas, et pean KÕIK partiid ümber tegema! Kogu mu töö ja vaev vastu taevast! Ja kuna nüüd oli partiidega juba kiire, sest esimene kokkumäng pidi olema juuni algul, siis pidin selle aja võtma kasvõi unetundidest. Kui proovid olid lõppenud ja Koorijuht ära sõitnud, jättes lapsi kanseldama segakoori „onud“, istusin üksi enda jaoks jäetud ruumis ja töötasin tervikut läbi, kandes enda partituuri sisse kõik vaheosad, nende numbrid, taktide arvu ja muud vajalikud märksõnad. Kirusin mis ma kirusin, aga see töö sai vähemalt tehtud.

Muuhulgas oli Koorijuht laagris avaldanud muret, et kõik mängijad ei ole talle oma CV-sid saatnud. Mõtlesin, kas peaksin meeldetuletuseks kordusmeili saatma… Kuid siis paar päeva peale laagrit potsatas mu meilikasti tšellisti CV, mille ma kohemaid Koorijuhile edasi saatsin. Vastuseks tuli teravalt „mida ma sellega nüüd enam teen???“ Mis mõttes „enam teen“, ei saanud ma aru. Selgus, et kulka tähtaeg oli juba möödas. Vastasin talle, et kui CV-de saatmiseks oli mingi kindel tähtaeg, siis see tähtaeg olekski tulnud mulle öelda, ma oleks siis selle tähtaja neile edasi öelnud, et inimesed teaksid arvestada. Mina saatsin neile täpselt sellise info, mille Koorijuhilt sain „saatke võimalikult kiiresti oma CV-d“. Koorijuhi vastus tekitas minus tõelise hämmingu: „kas sa ise ei tea siis, et kulka tähtaeg on …“ Ma ei tea praegugi, millal kulka tähtaeg on, ei teadnud ma seda ka tookord, kuna keegi seda mulle ei öelnud. Ma ei teadnud sedagi, et tal neid CV-sid kulka jaoks vaja läheb, sest minule ei olnud ta sedagi öelnud. No ma oleks pidanud ise nii taibukas olema, et ära arvata, et kuhu mujale ta siis neid vajab kui kulkalt raha küsimiseks, arvas Koorijuht. Ehk siis mina pean olema selgeltnägija ja teadma, kust projektirahad tulevad. Ja et nad ei tule mõnelt fondilt või sponsorilt või festivalile eraldatud rahadest, vaid ainult kulkalt. Nojah, kahjuks mul nii vägevaid selgeltnägijavõimeid ei ole, mis parata.

Enne esimest kokkumängu kirjutas mulle üks orkestrantidest ja küsis, kuidas makstakse, kui palju makstakse, kas sõiduraha ka makstakse, kui ta oma autoga tuleb? Kuna mul polnud aimugi, mis summad mängijatele on planeeritud või kas sõidurahad on nende summade sees või tuleb eraldi tšekid esitada vms, soovitasin Koorijuhilt endalt küsida, et info oleks täielik ja tõene. Hetk hiljem sain Koorijuhilt tõelise koosa! Miks ma annan tema kontaktid, kui minu ülesandeks oli vahendada infot tema ja orkestrantide vahel. Vastasin talle esiteks: „sa ei pea mind ründama eksole“. Ta tõmbus pisut tagasi, öeldes, et kehtestab vaid oma piire – tema ootas minult selliseid asju ja nüüd mina ei täida meie kokkulepet! Vastasin, et andsin need kontaktid mängijatele juba siis, kui nad oma CV-d pidid saatma, nii et ma ei saa aru kus on probleem. Ta raius nagu rauda, et meil oli kokkulepe, et mina olen vahelüliks tema ja orkestrantide vahel. Mina omakorda teadsin sama raudkindlalt, et meil EI OLNUD sellist kokkulepet, sest kui ta oleks kohe algul öelnud, et minu ülesandeks jääks ka kõikvõimalike organisatoorsete küsimuste vahendamise roll tema ja mängijate vahel, poleks ma isegi kaht minutit mõtlemisaega vajanud, et vastata kindlalt EI. Selliseid asju ei ole ma mitte kunagi teha tahtnud.  Ja nüüd tegin ma vea, mida ma ikka veel kipun tegema, kui teine inimene on minu jaoks oluline ja kui ma tema jaoks tahan olemas olla: ma andsin alla! Mõeldes, et olgu siis peale… tema kirjade mängijatele edasisaatmine ei ole mingi raketiteadus, ma võin seda ju muude tegemiste kõrval teha, kui ta miskipärast seda nii väga vajab. Tagantjärel tean, et sel hetkel oleksin pidanud ütlema „selliseid asju ma pole lubanud ega kavatse teha, nii et kui see sulle ei sobi, siis tuleb sul minu asemele otsida inimene, kes on valmis vahendajarolli võtma, sest mina ei ole selleks valmis“. Aga kuidas ma seda ütlen, kui inimestega on kokku räägitud, õpilastega on tööd tehtud, nende vanemad teavad, et lapsed võtavad osa milleski suurest, ma ise olen juba sellises mahus eeltööd teinud… ja esimene kokkumäng on juba nädala pärast. Minus ei olnud nii palju nahaalsust, et öelda lihtsalt „mina loobun, vaata ise, kuidas hakkama saad“.

Niipea kui oma igapäevakiirega ühele poole olin saanud, hakkasin uuesti mängijate partiidega tegelema. Need tuli ju kõik ringi teha, sest sealt olid puudu kõik vaheosad, mis segakoor vahele laulab. Sibeliust lahti võttes taipasin peagi, et kuna tegu on uue versiooniga, mida ma veel eriti käsitleda ei oska, oleks mul lihtsam partiid käsitsi ümber kirjutada. Selle peale kulus kaks päeva. Alustasin hommikul peale kohvijoomist, tegin paar söögipausi vahele ja lõpetasin õhtul pool kümme. Käsi oli valusaks kirjutatud, aga ma ei saanud pooleli jätta, sest mängijad juba ootasid. Teise päeva õhtuks sain kõik partiid siiski valmis ja mängijateni toimetatud.

Päev enne kokkumängu leidsin oma meilikastist kontrabassimängija kirja: ta peab kahetsusega teatama oma loobumisest, sest ootamatult selgus, et ta peab seoses oma õpingutega olema esiettekande ajal välismaal. Selle peale tundsin, et nüüd pole muud kui natuke aega pead vastu seina peksta. Mul oli tunne, et ma olen ilmselt läbi helistanud enamuse Eestimaa peal leiduvaist kontrabassimängijaist, seega on lootusetu kedagi tema asemele leida. Pealegi ÜHE päevaga!!! Ent kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: kohtasin juhuslikult bussipeatuses kunagist kolleegi, kellele vestluse käigus oma muret kurtsin. Ta küsis, kas ma Viimsi kooli kontrabassiõpetajaga olen kontakteerunud. Ta ei teadnud küll  mulle ta kontakte anda, kuid leidsin netist Viimsi muusikakooli telefoninumbri ja helistasin sinna – ehk on keegi veel juuni alguses majas. Oligi! Ent Viimsi õpetajal olid suvega juba omad plaanid ja ta nimetas veel ühe nime, mis tundus mulle võõras – seda meest ei olnud ma veel oma palvega kimbutamas käinud, seega tuli õnne proovida. Mees, kellele ma helistasin, oli esialgu kõhklev – tal olla samal ajal veel üks üritus, aga kuna sellega ei ole veel kindlaid kokkuleppeid, siis… küsis, palju talle makstaks. Lubasin uurida ja helistasin Koorijuhile. Koorijuhile ei meeldinud rahaküsimus kohe mitte sugugi. Inimene, kes kohe esimese hooga raha küsib, ei tee asja südamega, arvas ta. Noh, võib-olla ei tee… aga ka mina ei läheks täiesti võõraste inimeste projektis osalema, kui mul on samaaegselt veel üks pakkumine õhus ja ma ei tea, palju kutsuja mulle maksab – võib-olla loobun heast teenimisvõimalusest millegi kasuks, mis osutub täielikuks ämbriks. Ja on meil siis valikut? Või noh, on küll valik: kas teha koostööd leitud mängijaga või esitada teos üldse ilma kontrabassita! Koorijuht ütles viimaks mulle summa ja tingimused, seega helistasin kohe kontrabassimängijale tagasi ja ütlesin praktiliselt sõnasõnalt kogu saadud info edasi. Mees lubas õhtul helistada ja teada anda, kuidas ta otsustab. Helistaski: esimeses proovis ta osaleda ei saa, kuid ta võtab selle pakkumise vastu. Hingasin kergendatult – vedas!

Esimene proov pangestus ansambli poolt täielikult. Kõige täielikum pang oli see, et tšellomängija ei tulnud kohale ega võtnud ka telefoni. Koorijuht küsis, millega ta kohale tulema pidi. Ma ei teadnud, sest sellest ei olnud meil juttu olnud. Olin öelnud talle proovi toimumiskoha ja aja, kuid kuna ta ise ei küsinud, kuidas ta kohale saab ega andnud mõista, et sellega võiks probleeme olla, eeldasin, et ta tuleb iseseisvalt. Autoga või rongiga või bussiga. Täiskasvanud inimene ju! Koorijuht leidis, et ma ei oska asju ajada – see tšellist ongi selline udupea, kellele peab kõik asjad mitu korda üle rääkima ja tal ei olegi autot ega lube, teadis ta öelda. Ja et miks ma ei helistanud eelmisel õhtul üle, kas ta tuleb ja millega ta tuleb. Aga kust pärapõrgust mina teadma pidin, et ma pean täiskasvanute asemel mingit lasteaiakampa kanseldama hakkama! Kui ta teadis, et tegu on sellise inimesega, oleks ta võinud mind ette hoiatada…

Päev hiljem oli Koorijuht tšellistiga ise suhelnud ja teatas mulle üsna resoluutselt: tšellist olla sulle öelnud, et ta ei tule!!!

AH???

Võtsin tšellisti viimase kirja lahti, et see üle lugeda. Seejärel saatsin selle kirja Koorijuhile, et ta ise oma silmaga selle üle loeks ja ütleks, kas tema oskab sealt välja lugeda teate, et inimene jätab tulemata. Ei, ka Koorijuht luges sealt välja lubaduse kohale tulla. Ilmselt oli see siis mingi möödarääkimine, otsustasime ühiselt.

Järgmisel päeval pöördus üks lapsevanem meilitsi minu poole mingit lastega seotud asja täpsustama ja muuhulgas saatis mulle edasi Koorijuhilt tulnud infokirja, kust ma oma üllatuseks sain lugeda, et esimese proovi päeval oli ette nähtud lastele lõuna. Tore – lapsed said tõesti seal suppi, aga miks ma sellest plaanist tagantjärel teada saan – mina olin soovitanud leivakotid kaasa võtta, sest proov kestab üsna mitu tundi, tagantjärel selgub, et see oli täiesti üleliigne soovitus. Tekkis küsimus, miks Koorijuht seda infot minule ei saatnud, kas nüüd hakataksegi minu õpilaste vanematega suhtlema üle minu pea? Mina pean vahendama orkestrante, aga samal ajal olen teadmatuses sellest, mida ta mu õpilasi puudutavates küsimustes lapsevanematele räägib. Miks? Mis sellise asjaajamise mõte on???

Paar päeva hiljem üllatas Koorijuht mind uue probleemiga: ta oli küsinud minu abikaasalt, kas ma olen ta asjaajamisega rahul ja saanud vastuse, et ma ei ole rahul. Rääkigu ma kohe välja, millega ma rahul ole, nõudis ta, ja miks ma teda seljataguseidpidi kirun ja otse temale ei ütle, kui ma millegagi rahul ei ole!  Nüüd vihastusin juba hingepõhjani: miks on vaja minna minu pereliikmetega susima, selle asemel et minult otse küsida, kas mul on seoses temapoolse asjaajamisega probleeme!  Otse loomulikult jagan ma oma tegemisi ja nendega seotud emotsioone oma abikaasaga, tema jagab enda tööasju minuga ka – on see nüüd äkki mingi hirmus kuritegu või! Pealegi pole ma kuskil seljataga kirumas käinud, ta teab ise väga hästi, et meil on olnud möödarääkimisi ja segadusi – see, et täispartituur minuni ei jõudnud, see vahendamiseküsimus, mil ma end põhjuseta rünnatuna tundsin, segadus CV saatmise tähtajaga ja tšellisti puudumisega esimesest proovist… loomulikult on need kõik stressitekitavad asjad. Või arvab ta tõesti, et ma selliste segadustega väga rahul olen? „Me ei pea seda asja praegu harutama hakkama,“ sõnas Koorijuht seepeale, „räägime suud puhtaks peale esinemist.“ Jah, see oli ka minu seisukoht, et teeme asja lõpuni ja pärast on aega arutada, mis hästi läks ja mis viltu kiskus, et teinekord möödapanekuid vältida. Ainult et… kas mina alustasin seda teemat või!

Teises proovis olid õnneks kõik orkestrandid kohal. Kuigi meil tekkis taas tšellistiga väga närvesööv olukord: olime lubanud ta enda auto peale võtta, ent kokkulepitud kellaajal ei olnud tšellisti kuskil. Hakkasin juba muretsema, sest meil tuli paar õpilast ka veel poolelt teelt peale korjata, ka neile oli antud kellaaeg, mil nad ootevalmis peavad olema. Helistasin tšellistile, ta vabandas, et hilineb pisut, aga et kohe-kohe on ta kohal. See kohe-kohe tähendas 20 minutit! Helistasin lapsevanematele, et nad ei kiirustaks, me ootame alles Tallinnas tšellisti. Järgmiseks helistasin Koorijuhile, et jääme proovi teadmata aja hiljaks. Õnneks ei saanud ma seekord jälle koosat.

Kohale jõudnud, küsis Koorijuht, kas minu poeg ei oleks valmis hoopis koori abijõuks tulema – tal on üks oluline bariton puudu. Lasksin poisil endal otsustada, ta otsustas kaasa laulmise kasuks. Seega tuli mul kiiresti uus džembemängija otsida. Õnneks tuli mul suht kiiresti pähe poiss, kes selleks sobida võib ja selgus, et ta on valmis meiega järgmises proovis liituma.

Ansambliga eraldi tehes ajas mind kontrabassimängija suhtumine parajalt närvi. Ilmselt tundis mees end suure ja targa profina diletantide hulgas, sest ta mängis ninatarka, kuulutas, et need noodid ei ole mängitavad, need on täiesti arusaamatud, miks pole märke, kust kuhu hüpata tuleb jne. Näitasin talle näpuga kõiki vajalikke märke, numeratsiooni, selgitasin kannatlikult, endal lõpuks juba tunne, et läheks ja raputaks seda ülbikut natuke. Kontrabassipartii dubleerib tšellopartiid oktaav madalamalt, seega kui noodid on arusaamatud, siis oleks ka tšellomängijal probleeme, kuid tema saab kõigest, mida noodis näeb, kohe aru ega eksi kuskil. Justkui oleksin ma neile täiesti erinevad noodid tekitanud, mitte ühe nooti teise pealt paljundanud. Mulle tundus lõpuks juba, et kontrabassimees mängib meelega lolli ega taha ka seletustest aru saada, ei minu ega ka tšellisti omadest, talle kohe meeldib muudkui korrata, kui halvasti välja kirjutatud noodid need on ja kui võimatu neist midagi aru saada on. Ma ei hakanud talle ütlema, et kummalisel kombel loeb tšellist neid noote nii et ludin taga, nii et äkki pole viga mitte nootides vaid mängija suutmatuses….

Siiski läks ülejäänud proov tõrgeteta ja meeleolukalt. Kui välja arvata korraks tekkinud pingeline olukord, kus kontrabassimängija ei suutnud tempot hoida, ent kui ma talle seda ütlema läksin, tuli kindlameelne vastus, et tema mängib täpselt nii nagu dirigent näitab ja kui ta tõlgendab kätt kuidagi teisiti kui peaks, siis järelikult dirigent ei näita piisavalt täpselt ja arusaadavalt. Minu jaoks oli käsi väga hästi loetav, kuid mina olen aastaid koostööd teinud, ma ei tea, kuidas asjad võõra inimese jaoks on. Pealegi olen ka ise erinevate dirigentidega töötades märganud, et mõni käsi ei ole minu jaoks piisavalt arusaadav, kuigi mõne teise jaoks võib olla. Seepärast läksin ja ütlesin Koorijuhile, et võib-olla oleks vajalik eriti selgelt temposid näidata, sest kontrabassimängija väidab, et ta ei saa tempodest aru. Koorijuht läks närvi ja ütles mulle peale proovi, et talle anti kogu koori ees mõista, et ta on nõrk. „Ja sina kaaaa olid nende poolt!“ Mis mõttes nende poolt??? Oli meil seal mingi lahingutanner, et pooli pidi hakkama valima? Mina olen alati ainult selle poolt, et teha kõik selleks, et asi maksimaalselt õnnestuks. Kui selleks on vaja anda mõni soovitus või juhtida millelegi tähelepanu, mis võiks parem olla, siis seda ma ka teen. Eriti kui ma olen palutud saateansambli juhiks ja ma näen, et ansamblis kõik nii hästi ei suju, kui peaks. Mida paganat ma siis tegema oleks pidanud? Vaikima ja laskma asjal edasi loksuda? Või ütlema kontrabassimängijale, et kule, sa oled ise lihtsalt loll, muud midagi? Siis oleksime samal päeval taas ilma kontrabassimängijata ja kust ma siis uue välja võluma pean?

Paar päeva enne suurt ülesastumist tabas mind järjekordne lolliksjäämine: üks lapsevanem küsis minult esinemisriietuse kohta: Koorijuht oli saatnud pika kirja, kuid tema ei saavat aru, mis siis lõpuks selga tuleb panna, milline see vest peab olema, kas mingi ühesugune ja kust seda sel juhul saab? Ma oskasin ainult möm-möm teha, sest mina ei olnud mingit riietuseteemalist kirja saanud. Soovitasin tal endal Koorijuhile kirjutada ja üle küsida, sest kuna minul see info lihtsalt puudub, ei oska ma seda kuidagi kommenteerida.

Esinemine läks üsna hästi. Kuigi Koorijuht klassikaraadio tädi peale korraks väga närvi läks ja end riietumise ajal välja elas. Ütlesin talle rahustavalt, et selle tädi probleem tulekski tema isiklikuks probleemiks jätta, meie jaoks on oluline see, mida meil oma esinemisega publikule öelda on ja kui raadiotädi leiab, et ülekanne on tähtsam kui kirikutäis publikut, siis vaadaku ise, kuidas sellega hakkama saada, meie ei pea tema nõudmistele alluma, kui see meie esinemist segama hakkab. Koorijuht vist solvus mu jutu peale „ma vist poleks pidanud sellest üldse rääkima“. Vastasin, et parem välja kiruda, kui endasse vinduma jätta. Võib-olla ta siiski taipas, et tahtsin teda vaid rahustada, mitte ta muret pisendada. Aga ega kindlalt ei tea ka, enne olulisi esinemisi on kõik inimesed närvis ja võivad kergesti isiklikult tõlgendada asju, mis nõnda mõeldud ei ole.

Kavad olid väga toredad, piltidega ja puha. Tõsi küll, nende piltide asjus oli Koorijuht ka väga pealepressiv, et saatku ma oma pilt ja kuna osad minu lapsed jäid tänu tšellistile proovi hiljaks, siis ei saanud neid pildistada, seega öelgu ma lapsevanematele edasi, et saatku nad lapse pilt… Olin vanematele juba kirjutanud seda pildiasja, aga ikka veel tuli Koorijuhilt meeldetuletusi: pilt, pilt, pilt… Nojah, ega ma vanemate eest neid pilte ju saata ei saa, mul pole neid. Ainus, mida ma teha võin, on seitse korda jutti meilida märksõnaga „pilt“, aga vaevalt, et sellest kasu on.

Minu pildi oli ta leidnud kuskilt varasemalt ülesvõttelt. Olin küll pisut üllatunud, nähes kavalehel enda nime ees tiitlit „koormeister“, kuid ega see nüüd päris vale ka ei olnud, ka koormeistritööd olin ju tegema pidanud. Kuigi see ei olnud mu põhiline osalus selles projektis. Aga olgu siis pealegi koormeister, mis vahet seal nii väga on.

Ent minu enda jaoks tekkis otse enne kontserti üsna stressitekitav olukord kontrabassimängijaga, kes tuli minult küsima, kuidas need lepingutingimused ikkagi olid ja mida talle ikkagi lubati. Kust ma seda enam mäletama pidin, mida mulle poolteist kuud tagasi tema jaoks öeldi, ma ei õppinud seda ju ometi pähe tookord! Peagi tuli sama küsimus ka teiselt poolt: mida ma sellele mehele õieti edasi ütlesin? Issarist, kas ENNE esinemisi on tõesti vaja selline probleem üles võtta?

Ühel korraldajal tekkis juba mure, et äkki kontrabassimängija keeldub esinemast, kui ta lepingule alla kirjutama ei nõustu. Teatasin ühemõtteliselt, et mina selle probleemiga praegu ei tegele, mul on praegu vaja keskenduda sellele, mida ma publiku ette tegema lähen, peale esinemist räägime sest asjast.

Peale esinemist püüdsime siis uuesti asjast rääkida. Ikka mina arupäritava rollis: mida Koorijuht mulle ütles, mida mina kontrabassimängijale ütlesin. Ma ei osanud muud öelda, kui et ma kuulasin ära, mis mulle öeldi, helistasin inimesele tagasi, rääkisin kõik selle talle edasi ja minu jaoks oli sellega asi lahendatud ja unustatud. Vat nüüd maitsesin oma järeleandlikkuse vilju täie rauaga: see ongi vahendajarolli tasu – saada kahtlustavaid pilke mõlemalt poolt! Ma ju teadsin seda, aga ikkagi nõustusin… Olgu see minu jaoks õppetund ja seega ka viimane kord sellistes asjades oma tõekspidamistest taganeda!!!

Esiettekanne oli siiski üldjoontes õnnestumine, mis kõigile rõõmu tõi ja ka mina olin asjaga rahul. Kuigi on tõsi, et kontrabassimängija tõmbas ka esinemisel temposid alla… aga ma võtsin seda juba kui paratamatust, millega pole mõtet võidelda. Koorijuht avaldas rõõmu ja küsis minult orkestrantide kontakte, et saata neile tänusõnu.

Peale kiitvaid vastukajasid ja üldist rõõmu rääkis Koorijuht mulle ideest teha sama teost septembris veel korra. Ja võib-olla veel veebruaris ka. Septembri osas olin kohe nõus – suur eeltöö on tehtud, esimene esinemine ka õnnestunud, muidugi võib seda teost veelkord esitada. Veebruar tundus mulle kaugel ja ma ei teadnud, mis seis mul siis on, kas kuupäev on sobiv, kas ei kuku samale ajale veel mingeid muid olulisi asju, seepärast jätsin veebruari osas asjad lahtiseks. Koorijuht soovis, et ma kirjutasin orkestrantidele ka küsimuse, kas nad oleksid valmis seda teost veel esitama. Kirjutasin neile. Ent sealjuures soovitasin Koorijuhile, et ta edaspidi orkestrantidega ise suhtleks. Arvasin, et kõige lihtsam oleks lisada nende meiliaadressid lihtsalt üldisesse meililisti, et kogu info korraga ka nendeni jõuaks. Pole ju mõtet minul tema kirju neile edasi saata, kui Koorijuhil endal nende kontaktid olemas on. Seda enam, et vahendamisega võib aegajalt ikka segadus tekkida, nagu äsja kontrabassimängijaga juhtus. Ütlesin, et ma ei taha sellise asja kordumist. Koorijuht leidis mu soovituse mõistliku olevat.

Ja ikkagi küsis ta mult septembri algupoolel, kas kõik orkestrandid saavad ikka tema väljapakutud kuupäeval kohal olla. Ma olin küll juba juuli lõpus saatnud neile teate, et sellisel septembrikuukuupäeval on asi veelkord plaanis esitada, kuid mitte ükski ei olnud mulle vastanud, kas see sobib või mitte, seepärast ei teadnud ma rohkemat midagi. Ega torkinud ka neid rohkem, sest võimalik, et suvel ei satu inimesed arvuti taha, et kohe reageerida ja pealegi eeldasin et Koorijuht suhtleb ise sel teemal nendega edasi, mina olin ju selgelt öelnud, et mina enam seda asja vahendada ei võta ja ta oli sellega nõus olnud. Nüüd vastasin uuesti, et ta võiks ise neilt üle küsida, mina ei tea rohkemat midagi, kui saatsin neile teate. Veidi hiljem leidsin meilikastist Koorijuhi kirja, mis kõigile orkestrantidele adresseeritud ja ka mulle. Kiri algas sõnadega: „Loodan et H on teiega septembri esinemise osas kokkulepped teinud…“

AHH??? tegin seepeale. Mis kokkulepped? Kas ma oleks pidanud tegema nendega mingid kokkulepped??? Või kuidas ma saaksin ühepoolselt üldse mingeid kokkuleppeid teha, kui mu teatele ei vastata? Et siis… orkestrantidele püütakse jätta mulje, et mina pidin tegema mingeid kokkuleppeid, aga olen need lihtsalt tegemata jätnud? Kuradikuradikurat küll!

Aga hääküll, mul suht suva, mida nad minust mõtlevad, peaasi, et kohale tulevad ja mängivad.

Tegin õpilastega ka paar lisaproovi, et kindel olla, et neil kõik ikka meeles on.

Esinemispäev lähenes. Kuna mu tütrel oli sünnipäev ja ma olin väga koju oodatud juba reede õhtul, helistasin ühele lapsevanemale, kes oli lubanud lastega linna kaasa tulla ja küsisin, kas ta oleks valmis enda peale võtma peade ülelugemise, et keegi maha ei jääks, kui buss neid peale võtma tuleb. Lapsevanem oli lahkesti nõus. Nii ma siis korjasingi endale selga kogu rütmipillide arsenali ja noodid-puldid ning sõitsin õhtul linna. Andsin teada ka Koorijuhile, et mind ennast ei ole bussi peale oodata, aga hoolas ja abivalmis lapsevanem vaatab üle, et mu õpilased kõik kohal oleksid ja ma ise tulen ka kooriproovi ajaks kohale ja vaatan, et kõik sujuks. Koorijuht küsis, kas ma oleksin valmis proovis koori klaveril natuke toetama. Vastasin, et jätsin klaviirid maha, sest ei teadnud, et neid vaja võiks minna, aga kuna mul on partituur enam-vähem peas, siis midagi ma kindlasti mängida saan.

Hommikul võttis Koorijuht uuesti ühendust: kas ma saaksin kidramängijale teatada, et teda oleks kella üheks proovi vaja. Arvasin, et ta ei pruugi sellisel ajal vaba olla, sest orkestrantidele oli teatatud, et nende proov algab kell kolm kirikus, seda enam et kidramängija ei ela Tallinnas. Aga ütlesin, et vaatan, kas saan ta kätte. Selgus, et olin maha jätnud ka märkmiku mängijate kontaktidega. Ka netist ei leidnud ma vajalikku telefoninumbrit. Ja juba tuli aeg helistada lapsevanemale, et üle kontrollida, kas kõik on ikka bussiootel kohal ja kõik korras. Oli küll. Edasi otsisin esinemisriided selga, vaatasin üle, et mul kõik vajalik kaasas oleks ja startisin proovi. Jõudsin paar minutit enne oma õpilasi. Olin helges tujus, iga ihurakuga tahtmist täis, et teha midagi väga ilusat ja anda endast kõik, et õhtu kujuneks maksimaalseks elamuseks nii esinejatele kui kuulajatele.

Ja siis tuli Koorijuht: kas said kidramängija kätte? Vastasin, et ei saanud, sest selgus, et mul ei ole tema telefoninumbrit kaasas. „Mis mõttes ei ole telefoninumbrit, kui meil oli kokkulepe, et sina vastutad orkestrantide eest!!!“ Olin suht sõnatu. Minu õpilaste ja lapsevanema ees mulle sedasi harja hüpata! Meil ei olnud kokkulepet, et mina ka septembris orkestrantide kohaleorgunnimise enda peale võtan, suisa vastupidi – ütlesin ju selge sõnaga, et annan selle asja talle endale ajada. Ja kui temal tuleb paar tundi enne proovi idee üks mängija varemaks kohale kutsuda, siis ei saa mina olla kõikvõimas, et ta tõepoolest kohale toimetadagi! Ja mida mõtlevad nüüd mu õpilased ja see lapsevanem seal mu seljataga toolil? Et õpetaja ei pea kokkulepetest kinni?

Kui ei oleks õhtust kontserti ees olnud, oleksin ilmselt üsna vihaselt vastandunud. Aga hetk oli selleks äärmiselt ebasobiv – igasugused tülid otse enne esinemisi, pealegi kollektiivi ees, vajutavad pitseri esinemisele. Ma ei saanud seda teha, seega tuli oma emotsioone talitseda. Ent järgmine pauk ei lasknud end kaua oodata: kas minu poeg ka ikka tuleb? Vastasin, et ma ei tea. „Mis mõttes ei tea – ma ju kirjutasin talle, et ta on äärmiselt vajalik!“ Kust mina tean, mida nad omavahel kirjutasid või ei kirjutanud, ma ei loe ometi oma poja kirju! Helistasin pojale, kellest teadsin, et ta tegelikult kohe kuidagi ei tahaks tulla, ta piinles juba mitu nädalat oma tarkusehamba kasvatamisega, mis ajas ta igeme paiste ja tekitas sedavõrd valu ja palavikku, et ta valuvaigisteid sõi. Poiss küsis, kas teda on tõesti VÄGA vaja – aga see laulja, keda ta suvel asendas, on nüüd ju tagasi ja teeb kaasa, seega kas teda ikka tõesti on väga-väga vaja? Ütlesin, et Koorijuhi sõnade kohaselt on jah, aga helistagu ise ja rääkigu tema endaga, KUI väga vaja teda siis on, mina ju ei tea. Poiss helistaski, sai vastuseks, et on jah väga vaja ja… veidi hiljem saatis sõnumi, et ta siiski ei tule, ta ei oleks võimeline tervet päeva vastu pidama ja oma paistes lõuaga laulma. Mina istusin selleks ajaks juba klaveri taga, et püüda mälu järgi toetada koori nii palju kui oskan. Ja siis korraga selgus, et oleks vaja, et ma oreli eelmängud vahele mängiksin. Mul ei olnud orelinooti – pole mitte kunagi olnud, sest Koorijuht ei taibanud mulle tervet partituuri ju anda! Mulle lükati noot ette, ma püüdsin midagi sealt mängida. Kui asja huvides on vaja, siis on vaja ja tuleb püüda kasvõi natukenegi abiks olla, kui ma kord siin juba olen, mõtlesin. Ent tagantjärel mõtlen, et ükskõik kes teine oleks sellise asja peale lihtsalt minema kõndinud. Eks ma end kahe koori ja lapsevanemate ees ülimalt nirult tundsin küll: kõigepealt ei pea kokkulepetest kinni, siis veab ta poeg alt, tagatipuks ei oska ta veel klaverit ka mängida.. isegi nooti ei ole tal! Saamatu äpu, ei tea, kas sobibki lapsi õpetama!

Sööma minnes olin täiesti tujutu ja pahur. Aga niipalju professionaalset suhtumist suutsin endast siiski leida, et end õhtuks vormi kloppida. Esinemisel peavad kõik mured ja pahameeled ukse taha jääma, see pole publiku asi, mida mina oma hinges tunnen, tema on tulnud kuulama seda, mille jaoks mina tema ette esinema tulnud olen, mitte minu hingekarjatusi.

Kontsert õnnestus ka seekord. Tõsi, minu poolt mitte just kõik… paaris kohas vedas keskendumine alt ja kuna ma mängisin peast, sest pulti oli teistele vaja, siis pidin helistikuvahetusi ja sisseastumisi jälgima partituurist, aga viimases osas keerasin  kogemata vale lehekülje ette, mistõttu tulin vahemänguga kaks takti varem sisse. Õnneks jäi see publikule märkamata, sest ülejäänud ansambel reageeris kiiresti ja hüppas kaks takti lihtsalt edasi, aga Koorijuht puldi taga tegi mulle siiski nägusid. Olin sellest mõnevõrra õnnetu küll… Aga mida positiivset ma enne kontserdi algust märkasin, oli see, et reklaamides oli seekord mulle vähemalt ette kirjutatud „kammeransambli juht“. Hea seegi.

Koju läksin täielikult frustreeritult. Ja kuigi ma enne olin otsustanud, et veebruaris toimuv klaveriansamblitefestival jääb minust seekord osa võtmata, sest ma teen kaasa Koorijuhi projektis, siis nüüd olin ma veendunud risti vastupidises: veebruari mina enam kaasa ei tee.

Tagantjärel vabandused, et Koorijuhi tervise ja meeleoluga on suuri probleeme jms on küll tõsiseltvõetavad põhjused, aga… esiteks oleks võinud mind sellest probleemist varem informeerida, ehk oleksin suutnud mõne asja kergemini alla neelata ja mõista püüdnud (ma tean ju ise väga hästi, mida tähendab must masendus ja täielik suutmatus kaasinimestega kontakteeruda ja kui raske on seda ületada), kuid teiseks… laval on elementaarne, et kontserdi lõpus vähemalt viibatakse kõikidele koostööpartnerite poole… ent kuna dirigent mind ignoreeris, jäi mul saamata ka see märguanne, mis annaks võimaluse sama žest kogu ansamblile edasi anda, õnneks parandas helilooja selle vea ja tuli kätles ansamblimängijaid! Kui ma muuhulgas üritasin Koorijuhile mõista anda, et ka selles punktis tundsin ma end täiesti olematuks tehtuna (ja seda märkas ka üks inimene publikust, kes kommenteeris “sa olid nagu poola torumees”), siis sain Koorijuhilt vastuseks, et ma olingi ju kõigest üks orkestrant… Kui ma seni veel lootsin, et me suudame midagi selgeks rääkida, siis sellise suhtumise peale tundsin, et olen armastanud inimest, kes ei pea mind tegelikult isegi oma küünemusta vääriliseks.

Nojah… kurb on seda tõdeda. Aga ma hoolin temast endiselt. Ja mõtlen, et võibolla on tegu tõesti sellega, et inimene lihtsalt oma tervise tõttu ei ole eriti adekvaatne.

Ma olla muutunud, ütles ta. Et ennevanasti ma ei põdenud, võtsin riske, olin paindlik ja hulljulge, kes oli valmis kõike tegema. Kindlasti olen ma muutunud. Eelkõige selles, et olen õppinud oma piire paremini kehtestama ega lase endale enam nii lihtsalt pähe istuda.Aga ilmselgelt on mul selles vallas õppida ikka veel palju!

Tagantjärel on pisarateni kahju ka – tohutu armastusega võetud töö lõppes minu jaoks teadmisega, et ma ei suutnud vajalikul tasemel olla (või vähemalt sellel tasemel, mida minult oodati). Ja et mu töö ja abi, mida ma oma õpilaste ja koori kõrvalt tegin, on ümmargune null.

Unenägu algas vist maal. Tulime seenemetsast ja olime vist üdini vihmamärjad. Astusime miskipärast sisse Kivile. Väraval oli meil vastas T., kes oli natuke kunagise taluperemehe Ülo nägu. Ülo oli mu lapsepõlve lemmikonu. Alati heatujuline ja soe, kel jagus lapse jaoks tähelepanu ja mõni naljatlev sõna. Kuigi T. oli väga Ülo moodi, oli ta siiski T. mitte Ülo. Astusime sisse, seal oli kõik täpselt nii nagu mu lapsepõlves – puust diivanid ja köögis van rippuva tilaga kätepesuanum kausi kohal. Kuna olin läbimärg, tahtsin riideid vahetada. Võibolla oleksin pidanud kuskile varju minema, kuid mõtlesin, et T. on mind ju alastiolekus näinud, mida mul häbeneda. Nii võtsingi kõik märjad riided ära ja läksin paljalt üle toa, et nagist kuiv jakk ümber võtta. Istusin kiiktooli, ainult jakk ümber. T. tuli ja kummardus mu kohale. Võimalik, et ta ka ütles midagi, kuid mida, seda ma enam ei mäleta. Ent taipasin, et minu alasti keha oli talle väga erootiliselt mõjunud. Meie kehad olid korraks teineteisele väga lähedal ja ma hakkasin end ebalevalt tundma.

Siis korraga olin hoopis kuskil koolimajas. Rääkisin ühe lapsevanemaga tema lastest, kes väga musikaalsed ja kel hea dzässitunnetus, nii et võiks neile mõne lihtsama dzässisugemetega pala mängida anda. Miskipärast kutsus see lapsevanem mu õpetajate tuppa kaasa, seal selgus, et koolis möllavad mingid suured intriigid. Kõik justkui teadsid ja mulle isegi öeldi, kes see intrigant on, kes mõnesid inimesi enda ümber koondab, et mingi suurem pööre korraldada, pinget oli õhus palju. Telefon helises ja keegi nende kolleeg, keda ka mina tundsin, helistas ja ütles, et tal on mürgitus, ta väriseb ülekere ja tal on väga paha. Ütlesin telefoni vastuvõtjale, et helistagu kohe kiirabisse. Mult küsiti vastu, kas kiirabi number oli 03. Oma üllatuseks ma ei mäletanud (ärgates meenus, et 03 oli nõukaajal, praegu on ammu 112).

Ja siis tuli T. Me läksime välja, seal liitus meiega Kass ja veel mõned noored, kes minule olid võõrad. T. , kes viimased aastad käitub väga endassetõmbunult ja eemalolevalt, oli korraga lõbus, vaba, teravmeelne… just nagu aastate eest. Mingil põhjusel hüppas ta koos noortega mingisse aeda ja nad etendasid mingit naljakat improviseeritud eeskava. Naersin pisarateni. T. ütles mulle, et hoidku ma end väheke vaos, mu naer tekitab temas tundeid, mida ta ei peaks tundma. Aga ma ei suutnud naermist lõpetada. Kui me edasi läksime, sirutas ta käe ja ütles, et kui ma tahan… ma võin tal käest kinni võtta. Nii me siis läksime käsikäes edasi. Teised jäid kuskile seljataha ja Kass oli meid ootamata ees läinud. Olime kahekesi ja ma tundsin end väga õnnelikuna.

Kui olime mingite laiade treppideni jõudnud, hõigati mind nimepidi. TÄiesti tundmatu naine kutsus mind mingisse klaasuksega ruumi. Läksin uudishimulikult, teadmata, kes see naine on. T. jäi mind välja ootama. Ruumis võttis naine mõned CD-plaadid ja hakkas rääkima, et need on minult saadud. Et meie Catena plaat on väga hea ja ehe ja nad on seda palju kasutanud. Aga et Egon Nuteri plaat on selline, millel on väike sobitegemise maik man. Ma ei mäletanud, et oleksin neile Egon Nuteri plaadi andnud (on selline üldse olemas?), ammugi ei saanud ma aru, mis sobitegemist seal olla saab. Kolmas plaat, mille ta minult oli saanud, oli Tiiu Päeske õpilaste plaat, kus on peal mingid muinasjutulood, see olla talle ka väga meeldinud. Aga Catena plaat olla ikka kõige parem. T. ei olnud mallanud mind enam väljas oodata ja oli meiega liitunud, nüüd ütles ta naisele, et mina ollagi süüdi selles, et Catena plaat nii hea on. Mina omakorda näitasin T. peale ja ütlesin, et vat siin seisabki see mees, kes on süüdi selles, et Catena üldse tekkis. Tema on selle ansambli tegelik asutaja ja omaaegne ideedegeneraator. Kui me taas laiade treppide juures olime ja endiselt käsikäes edasi minna tahtsime, helistas Kass. Ta oli kohanud Telcot ja neil tuli plaan metsa minna. Vaatasin T.-le küsivalt otsa. Ta arvas, et las nad lähvad, meie lähme oma teed, tema tahab minuga kahekesi olla. Nõnda ma siis ärkasingi helgelt ja rõõmsalt.

I Aita Krönkvist (sünd. Kokk) 1922-1968 Leesil

II Mart Voldemar Kokk Jumindalt – Anette Kröönström Leesilt

III

Mart Kok (1862) – Miina Kempman (1869) Jumindalt Pärtli talust

Johannes Kröönström (1858) Leesilt Mäe Hansu talust – Mari Masurin Leesilt Üleliiva talust

IV

Hindrek Kok (1824) sündinud Valklas Koka talus, elanud Kaberneemes Jaagu talus, tulnud koos venna MArdiga Jumindale Tabani tallu – Katrina Hell(1826) Kaberneeme, Miku talust

Hans Kempman Jumindalt Pärtli talust (sünnikoht hetkel teadmata) – Miina Junkvist 1845 Jumindalt Siguri talust

Jaan Kröönström (1828) Leesilt Mäe Hansu talust – Ann Allikas (1824) Jumindalt Mäkja talust

Mart Masurin (1824-1878) Leesilt Üleliiva talust, oli “kabelimees” – Ann Aaman (1827) Jumindalt Põllu talust

V

Mart Kok (1797) Valklast Koka talust, elas hiljem Kaberneemes – Liisa (1798)

Miku Jaagup (1802) Kaberneemest – Kai Hell (1802)

Hans Kempman (Klemeti Hans) Virve külast

Jonas Junkvist Jumindalt Siguri talust – Juula Allikas (1812) Jumindalt Mäkja talust

Mart Grönström (1801-1833) Kiiu-Ablast Jaagu Mardi talust – Ann Velsberg (1802)

Hans Allikas (1799-1844) Jumindalt Mäkja talust – Mari Treiar(l?) (1793-1856) Tapurlast Andi talust

Klaukse Mart Kiiu-Ablast – ?

Mäkja Jaani Tõnu Jumindalt Põllu talust – Eva (1785)

VI

Villemi Jaan Valklast (1764) – Madli

Jaak Hell (1767-1835) – Anu Lambot (1763-1833) Rammu saarelt

Tõnuri Hindrik Valklast – Kai

Siguri Mart Jumindalt – Tiiu (1777)

Mäkja Jaan (1754-1801) Jumindalt – Anu (1759-1842)

VII

Koka Villem (1729-1794) Valkla mõisa kokk – Liisu

Tõnu Jüri Valklast – ?

Tõnu Lambot (1732-1775) Rammu saarelt, priimees – Triinu (1731-1804) Kostivere rannast

Roigo Jaak Leesilt – ?

Mäkja Tõnu Jumindalt – Els (1767)

Andi Madis Tapurlast – ?

VIII

Villem Valklast

Jaak Lambot (1702-1750) Rammu saarelt, legendi järgi tulnud Soomest – Liisu (1712-?)

Knuti Jüri (1688-1738) Kostivere rannast – Mari (1688-1776) olnud Pendri Jüri ümardaja Ruu külas, päritolu teadmata, vist ei olnud ta Jõelähtme kiriku koguduse alla kuuluv, sest leerilaste nimekirjas teda ei ole.

Andi Mardi Ant (ühes kirikuraamatus kirjutatud Anti) Tapurlast

Legendi järgi olnud Põhjasõja järel Tapurla küla inimhingedest täiesti tühi – kes suri katku või nälga, kes põgenes sõja ja viletsuse eest mujale. Peale sõda tulnud külasse kolm meest Soomest. Anti, Samel ja Matti. Kes need mehed täpsemalt olid või miks nad Eesti randa maabusid ja sinna elama jäid, ei tea tänapäevaks enam ammu keegi, kuid ilmselt on rannarahva mälu säilitanud tõepärased faktid, sest vakuraamatute sissekannete põhjal on peale Põhjasõda tõepoolest  Tapurla külas kolm talu asustatud olnud ning nii Samel kui Anti on käinud kirikus armulaual. Ning tänapäevani on Tapurla külas Andi,  Sameli ja Matjukse talud olemas.

IX

Knuti Jüri (1650-1720) Kostivere rannast – ?

X

Prangli saare Knut

Ehk siis ka emapoolsed juured viivad üht otsapidi Prangli saarele!

Genealoogias kasutatakse selliseid termineid:

I Päisnik
II Isa (1)
III Vanaisa (2)
IV Vaarisa (4)
V Vaarvanaisa (8)
VI Ellisa (16)
VII Ellvanaisa (32)
VIII Ellvaarisa (64)
IX Ellvaarvanaisa (128)
X Iidisa (256)
XI Iidvanaisa (512)
XII Iidvaarisa (1024)
XIII Iidvaarvanaisa (2048)
XIV Iidellisa (4096)

Et asi selgem oleks, püüan sama valemi järgi:

II Eduard Pendis 1920-1987

III Johannes Pendis 1890-1926  - Helene Lilleberg 1890-?

IV

Aleksander Pendis 1865 – Leena Sumpärk 1868

Johannes Lilleberg – Leena Viliberg

V

Jaan Pendis 1835 – Liisu Tüüpärk 1837

Jaan Sumpärk 1841 – Triinu Linholm 1841

Johannes Lilleberg 1841 – Johanna Parkström 1839

Mihkel Viliberg – Anu 1804

VI

Abram Pendis 1804 – Leenu Saarström 1805-1840

Hindrek Tüüpärk 1799 – Tiiu 1797

Madis Sumpärk 1814 – Liisu Lilleberg 1814

Hinnu Jaan 1744-1825 – Tiiu Maardust 1768-1844

Mihkel Lilleberg 1803 – Ann

Tõnu Parkström 1801 – Kadri 1801

Mihkel Viliberg – Mari 1774

Joosti Jaan 1778 – Mari 1785-1846

VII

Mihkel Pendis 1769-1837 – Mari surn. 1845

Nigola Jaan 1778 – Mari 1785-1846

Tühhipäe Madis 1758 – Mari Leppneemest 1759-1808

Tabani Jaan 1772-1803 – Triinu

Jaan Sumpärk 1789-1835 – Tiiu 1791

Poonti Toomas – Tiiu

Joosti Toomas 1783-1832 – Tiiu 1781-1816

Kingsepa Tõnu 1851-1808 – Anu

Kalja Tavo 1761-1811 – Mari 1762

Mikuantsu Mart 1723-1805 – Eva

Tabani Jaan 1741-1800 – Liisu 1744-1801

Joosti Jüri 1745-1786 – Anu

Poonti Mihkel 1750-1798  - Leenu

VIII

Todde Pendiks 1739-1773 – Liisu 1737

Tühhipäe Hans 1711 – Tiiu surn.1800

Hääri Jaan 1749-1789 – Anu 1749

Mardi Hans 1754 – Anu Leppneemest 1754

Praaga Toomas Linholm 1760 – Krõõt

Joosti Toomas – Triinu, Joosti Tõnu lesk

Kalja Abram 1709-1787 – Triinu Uuekülast 1714-1765

Hääri Jüri 1719-1766 – Kadri

Pruuna Joost 1681-1744 – Tiiu 1694-1745

Tabani Jüri 1715-1775 – Triinu 1718-1771

Pruna Tõnu – Tiiu

IX

Iisaki Matsi Jaan Püünsist – Leenu

Triinu Tammneemest 1710-1777

Tühhipäe Jaan 1685-1740 – Mari 1702-1776

Wabbat Tooma Madis – Tiiu

Mardi Mihkel 1720-1787 – Mari 1727-1766

Ott Wellin 1698-1764 – Triinu Tammneemest 1710-1777

Poonti Jaan – Liisu

Kalja Tõnu 1680-1750 – Krõõt 1692-1752

Hääri Jüri 1667-1745 – Triinu 1670-1755

Tabani Jüri 1678-1741 – Els

X

Ihro Andres Leppneemest

Tühhipäe Mats

Wabbat Toomas 1635-1731 – Pirrit 1658-1748

Mikuantsu Mart – Mari

Hinrich Jürgenson – Madlena

Kalja Nigolas

XI

Johan Joachim Schmidt

Kust tuli see saksapärane nimi iidvanaisaks?

Prangli saare kubjas, rahvasuus Junkru Ott, ristinimega Otto Hinrich, kelle teiseks nimeks on kirjutatud Wellin (1698-1764) Ihasalus Reinu Hansu pere kasvandikuna, kuid Pühavaimu koguduse meetrikaraamatust suutsin viimaks tuvastada ka tema vanemate nimed: Hinrich Jürgenson (Jürgeni poeg), ratsaväekapten maanõunik major Bengt Gustav Roseni juhtimise all ja Madlena, kapral Johan Joachim Schmidti tütar. Nad on abiellunud ca 8 kuud enne Oti sündi. Arvata võib, et Põhjasõjas sai Hinrich hukka ja ema Madlena elu võis lõppeda katku tõttu, mis tollal maad laastas, nii et terved külad tühjadena seisid. Kuidas Ott talupere kasvatada sattus, seda me kuskilt enam teada ei saa. Kuid rahvasuus Junkru Oti nimetus on ilmselt tulnud siiski sellest, et tema päritolu oli inimestele teada.

Toomas (1854-1878) ei jõudnudki abielluda.
Maria (1859) abiellus Johannes Wagiströmiga (1852) Pillijaagult. Neil oli samuti neli last: Leopold Aleksander, Klara Maria, Johannes ja Ida. Johannes suri pisikesena ja Klara Maria läks abielludes ära Tallinna. Leopold Aleksander abiellus Elvine Sumpärkiga ja nende lapsed olid Evald Johannes (1911, läks Rootsi), Alma Miralda (1914-1915), Klara Elfriede (1917) jaValter Voldemar (1927).
Jaani ja Maria noorim õde Anna Leena (1863) abiellus August Sumpärkiga (1856). Neil olid lapsed: Johannes 1887, Maria 1887, Liisa 1889, Leopold 1993.

Liisu ja Jüri tütar Leenu Lusman abiellus Haljavast pärit Hans Roobergiga, Arba Hansu pojaga, kes saarele elama jäi. Neil oli neli last: Miina (1841), Priidik (suri lapsena), Anna ja Liisa